Transpersonaalset psühholoogiat (TP) mainiti esmakordselt ajakirja The Journal of Transpersonal Psychology esimeses numbris 1969. aastal. Psühholoogiaharuna kuulutas TP ametlikult oma olemasolu 1972. aastal, kui Californias (USA) loodi Transpersonaalse Psühholoogia Ühing (Association for Transpersonal Psychology).

TP klassikute seas on Abraham Maslow, Anthony Sutich, Stanislav Grof, Charles Tart, Ken Wilber, Ram Dass, Jack Kornfield, Steven Levine, Frances Vaughan, Larry Dossey, Jean Hardey, John Welwood, jt.

TP eelkäijateks ja teoreetilise baasi loojateks peetakse Carl Gustav Jungi (1875 – 1961) ja Roberto Assagiolit (1888-1974).

Transpersonaalses psühholoogias saavad kokku psühholoogia ja hingelisus-vaimsus.
TP juured on vanades vaimsetes õpetustes ja filosoofiasuundades. TP ühendab psühholoogiaalased teadmised ja printsiibid uurimistööga teadvuseseisundite, enesearenduse ja enesetransformatsiooni, loomingu ja inspiratsiooni, müstiliste ja surmaeelsete seisundite, keha-vaimu ühenduse, naiseliku ja meheliku, Kõrgema Mina jne. teemadel.

TP uuritakse transpersonaalseid seisundeid, milles viibides inimese identiteeditunne laieneb oma isikult, oma egolt ja individuaalsuselt nii, et ta saavutab sügavama või avarama tunnetuse iseenda olemasolust ja tunneb ühtekuuluvust inimkonna, looduse, vaimuilma ja kogu universumiga.

trans lad. k. - üle, teisel pool, väljaspool, kaugemal
transpersonaalne - üle isikliku, isiklikust e. personaalsest kaugemale ulatuv