Me kõik tunneme vähemalt kahte erinevat teadvuseseisundit – argiteadvus ja uni. Nende kahe seisundi vahele jääb aga terve hulk erineva kvaliteedi ja tunnustega teadvuseseisundeid, mida nimetatakse muutunud teadvuseseisunditeks. Need on teadvuse teisenenud olekud, mille puhul inimene võib tajuda nii iseenda olemasolu kui ka ümbritsevat keskkonda teisiti kui tavalise argiteadvuse puhul.

Erinevate teadvuseseisundite puhul töötab aju erinevalt ning registreerides ajulaineid saame me mõnevõrra aimu sellest, mis teadvusega toimub. Kui inimene elab oma igapäevast elu ja on tavalises argiteadvuse seisundis, on aju töös ülekaalus kiire, kõrgema sagedusega beeta-rütm. Kui inimene on muutunud teadvuseseisundis, aeglustub aju töö ja teised ajurütmid – alfa, teeta ja delta-rütm, tulevad enam esile.  

Teadvuseseisundi muutus ei ole ebatavaline nähtus. See võib muutuda näiteks kõrge palaviku, magamatuse, nälja, aevastamise, köha, hapnikupuuduse või narkoosi mõjul. Õnnetuste ja traumade puhul on inimene sageli šokiseisundis – ka see on muutunud teadvuseseisund.

Inimene saab oma teadvuseseisundit ise teadlikult muuta, kasutades mitmesuguste tehnikate abi, nagu näiteks meditatsioon, hüpnoos, palve, loits, jooga, šamaanitrumm, hingamine, muusika, tants, narkootilised ained, alkohol, akupunktuur jmt.

Holistilises psühhoteraapias jõuab klient muutunud teadvuseseisundisse hingamise ja lõõgastumise ning erilise akupressuuritehnika Windows of the Sky (Taeva aknad) mõjul.  

Meditsiinis eristatakse normaalseid (argiteadvus ja uni) ning patoloogilisi teadvuseseisundeid, millest tuntumad on näiteks deliirium ja kooma.